Lähme õue ja räägime näost näkku!Ütle, kas Sul on olnud vahel selline tunne, et tahaks mõnele klienditeenindajale või müügimehele lihtsalt vastu hambaid panna, rääkimata ta peale karjumisest? Minul viimati oli. Keiss oli selline: Mul on muusikakeskusel suhteliselt korralikud kõlarid, millel mu poiss mõned aastad tagasi ühe ära rikkus, torgates lihtsalt kõlari papid läbi. Väikese lapse asi, kuidas sa sellise totaka peale vihastad.. Kuna mul tekkis ootamatult vajadus muusikakeskus tööle saada ja uued kõlarid maksavad päris palju raha, otsustasin uurida, kuidas oleks neid võimalik remontida. Asjaga oli suht kiire ja otsustasin tegutseda. Helistasin sellisesse firmasse nagu Sound&Light, mis asub Raua tänaval. Müügimees nimega Heigo võttis vastu. Tervitasin, rääkisin oma mure ära ja küsisin, kas mu probleemile on lahendust. Huvitav, kuidas Sul, aga mind isiklikult häirib, kui ma helistan kliendina mingisse firmasse, olen viisakas ja teietan, kuid mind SINATATAKSE. Kuramus! Mind häiris see, et Heigo kukkus mind sinatama, nagu oleks ma tal mingi koolivend, kuigi mina teietasin viisakalt edasi. Aga see selleks, lugu alles läheb edasi.
Müügimees lubas järele uurida, kas kõlari elemente saab vahetada ja tagasi helistada. Küsisin, millal ta mulle tagasi helistab, lubas hiljemalt tunni jooksul seda teha. Ootasin poolteist tundi, siis helistasin ise. Heigo ütles, et pole jõudnud ja lubas kohe- kohe tagasi helistada. Ok, arusaadav. Ootasin veel tunni, siis ei pidanud vastu ja helistasin uuesti. Sama jutt. Lõpuks kui olin poolteist tundi veel oodanud infot, istusin autosse ja otsustasin asja uurima sõita, kuna mul oli tõesti asjaga väga kiire. Teepealt helistasin Heigole veel. Lõpuks võttis ta vastu. Küsisin: ” Kaugel asi on? Olete saanud järele vaadata?” “Tead, mul ei ole aega olnud” ütles müügimees tülpinud häälel, millest kumas läbi alatoon- ohkuikergeoleksmuelukuineidklienteeioleks. mul kihvatas ja ütlesin pisut ärritatult:” No kuulge- see ei ole ju normaalne klienditeenindus, kui te lubasite mulle tagasi helistada tunni jooksul ja praeguseks on sellest mööda läinud juba ma ei tea kui palju aega. Ja ma pean end tundma idioodina, kes muudkui helistab, et teada saada. On see normaalne klienditeenindus?” Müügimees vaikis pisut ja ütles siis teie vormis mulle sõna sõnalt: “Teate, ma ei tahaks teile halvasti öelda, aga ma usun, et te leiate selle asja mujalt. head aega!” Ja siis kõlas kinnine toon. Midaaa?? Mul viskas pildi eest mustaks! Täielik tase! vajutasin gaasi põhja ja olin 5 minuti pärast selle muusikakaupluse ees. Kargasin välja ja astusin müügisalongi sisse. Seal oli kaks klienti ja üks müügimees tegeles ühega neist. “Kus on Heigo?” küsisin. ” Mina”, vastas see tüüp. Kuigi ma ei ole oma loomult vist agressiivne, oli mul selleks hetkeks mõõt täis. Astusin lepi juurde ja karjusin tüübile: “Kuule, jobu! Kuidas sa oma klientidega käitud, ah?” ja tahtsin vist talle üle leti äsada. Piinlik, aga nii see vist oli. Vennike kukkus karjuma:” Kutsuge politsei, kutsuge politsei!” “Kutsu, raibe!” karjusin. “Aga enne läheme õue ja räägime näost näkku! Kuidas sul jätkub julgust oma klientidega nii ülbelt käituda? Anna mulle omaniku number, ma helistan talle kohe!” Nüüd lõi müügimees põnnama. “No ega see nüüd nii hull ka pole, ei pea helistama”. “Mis ei pea? Palu siis vabandust minu kui kliendi käest!” kisasin ennastunustavalt. “Jah, ma palun vabandust!” ütles müügikas hädisel moel. “Nüüd tahan ma teise müügimehe käest lõpuks oma küsimusele vastuse saada”, ütlesin ma ja pöördusin teise konsultandi poole. Heigo tõmbas udu, silmad maas.
Kokkuvõttes: halb ja häbiväärne lugu. Mul on piinlik eelkõige enda käitumise pärast, aga ma usun, et vahel on Sinulgi kihvatanud ja käed rusikasse läinud, kohates klienditeenindust, mis on hullem kui põrgu. Ja ma ei imesta kui mõni klient ka taolisele Heigosugusele tõeliselt pasunasse lajatab. Ja piinlik on selle pärast, et selliseid jobusid on täis kogu Eesti, kellega kliendid peavad kokku puutuma.
Soovin Sulle külma närvi ja oluliselt paremaid teeninduskogemusi!
