Müüja ei takistanudki ostmast!

Keegi tarkpea on kusagil öelnud closingu kohta järgmist, tsiteerin inglise keelest: „You miss 100% of the sales you don’t ask for”.

See pole päris tõsi. Kas me peame alati tellimuse järele küsima ja püüdma closingutehnikaid kasutades kliendilt ostuaksepti saada? Ei pea. Vahel on kliendil nii kindel soov osta, et ta ütleb: „ Olgu, kirjuta arve välja, ma võtan!”

Sel juhul pole müügiprofil muud vaja teha kui tellimus ära vormistada. Vahel aga on müüja ostmisel suureks takistuseks, mitte abiks. Kuidas ma saan seda väita? Ma räägin Sulle ühe kogemuse:

Kuu aega tagasi ühes kaubanduskeskuse kaupluses nägin väga kena laelampi. Mul oli soov vana välja vahetada, kuna see ei haakunud minu interjööriga enam ja see tundus olevat just täpselt see, mida vaja! Ma olin sellest hoobilt sisse võetud, hoolimata selle päris kallist hinnast. Astusin sisse ja otsisin pilguga kedagi, kes oleks mul aidanud seda osta ja nägin müüjannat, kes rääkis telefoniga, naerdes ja sädistades torusse, minust välja tegemata.

Olles oodanud juba ligi kümme minutit, katkes mu kannatus ja ma läksin minema, taustaks lausekatkend. „no ma ei tea, äkki lähme hoopis homme õhtul välja, mul on täna töö õhtuni!”

Olin solvunud ja nördinud, et pidin 10 minutit mõttetult ootama ja loomulikult ärritas mind müüja hoolimatus minu kui kiendi aadressil. Läksin kolasin enesetunde maandamiseks pisut teistes kauplustes ja suundusin koju, kuid see lamp ei andnud mulle ikkagi asu- see tundus olevat lihtsalt kõige sobilikum ja kenam.

Järgmisel päeval läksin tagasi ja poes oli seesama müüjanna, kes mind tülpinud ilmel põrnitses. Tema lõbus telefonivestluse ilme oli kadunud. Palusin seda lampi ja esitasin mõned küsimused. Müüja kogu  olek ja teenindus oli stiilis „no misasja te mu käest üldse tahate??” Jah, ta keha oli seal, kuid ta hing ja mõtted hoopis mujal, sest kõik temas peegeldas ääretut ükskõiksust minu kui kliendi vastu, suhtumine oli „võta või jäta!” Ma olin nii ärritatud sellest, et lahkusin teist korda, Läksin kaubanduskeskuse kohvikusse, istusin paar minutit, tellisin endale tee ja mõtlesin: „Mis põrgu pärast on ühe lambi ostmine nii raskeks tehtud?”

Mul oli tõsine probleem, kuna ma ei saanud seda lampi meelest minema pühkida. Ei, ma pean selle saama! Ma ei saa ühel tõrjuva hoiakuga müüjal lasta end takistada selle lambi omanikuks saada!  Läksin sinna poodi tagasi ja pärast mõningat psühholoogilist võitlust müüjaga tabas mind triumf- mu lamp oli sisse pakitud ja ma marssisin võidukal ilmel poes välja! Minu õigus ostmisele oli jalule seatud ja ma sain võimaluse sellesse poodi lõpuks oma raha jätta. Uskumatu!

Tõesti, paljudes olukordades on müügiinimesest pigem kahju kui kasu, nii paradoksaalne kui see ka ei ole. Ma palun südamest- ärge tehke ostmist klientidele nii raskeks: te võite saada mõned müügid, kuid te ei saa iialgi teenida korralikku sissetulekut ja ehitada üles karjääri.