Lugu elust enesest. Loe ja imesta ning saa teada müügi suurim õppetund.
Üleeile sain ühe stressirohke kogemuse, mida jagan sinuga.
Mul oli vaja üks voodi linnast maakodusse tuua ja otsustasin laenata selle transportimiseks naabrilt järelkäru. Teda ennast kohal ei olnud, kuid telefoni teel ütles ta mulle, et võta pealegi ja et haagise dokumendid on kastis. Ok, mis seal ikka, käru autole taha ja linna poole.
Kui olin oma kandamiga jõudnud Tallinnast peaaegu oma maakohta, helistas naaber ja ütles, et kindlustusfirma oli temaga ühendust võtnud. Keegi olevat leidnud Maardu lähedalt Peterburi teelt haagise dokumendid.
Appi! Ma vana tobu olin ära unustanud, et paberid on käru tagaotsas ja need lendasid tuulega lihtsalt minema. Kohutavalt piinlik lugu. Naabri häälest kostus pahameelt. Olin oma hooletuse üle väga nördinud ja tundsin end väga halvasti.
Sain naabrilt leidja telefoni ja võtsin kohe ühendust. Vastas keegi vene mees, kes ütles eesti keeles, et dokumendid on tema käes ja ma saan need kätte. Ohh, milline kergendus!
Panin autole hääled sisse, võtsin lapsed maakodust peale ja ruttasin Tallinna poole tagasi. Teepeal helistasin leidjale ja mees ütles kerge aktsendiga heas eesti keeles, et ta läheb Maardusse ning võime seal kohtuda.
Siis tuli mulle meelde ainus kord, kus ma oma juhiload ja rahakoti ära kaotasin. See oli umbes 14 aastat tagasi ja pidime kohtuma samuti Maardus. Leidjaks oli tookord keegi eesti mees ja mulle meenus, et enne ma lubasid kätte ei saanud kui pidin maksma talle 500 krooni leiutasu. Me isegi tingisime seal: alguses soovis ta rohkem, siis leppisime summas kokku. Mäletan seda vastuolulist tunnet- olin rõõmus, et load tagasi sain, kuid samas rahast oli kahju.
„Huvitav, kui kalliks see nüüd mulle maksma läheb? Kas leidja piirdub samuti viiesajalisega või hakkab ta mitut tuhandet välja pressima? Olen ikka loll küll, pidin ma need ära kaotama!“ Selliseid mõtteid peas kedrates jõudsin Maardusse. Vaatasin seda linna nagu turist – viimati sattusin sinna ilmselt seesama 14 aastat tagasi. Kokku pidime saama Maxima poe ees.
Kui autost välja astusin, siis nägin, et kaupluse ukse juures seisis nooremapoolne mees. Küsisin, kas tema leidis mu paberid, tervitasime kättpidi, ta ulatas mulle kaotsiläinud dokumendid ja sättis end minekule.
Küsisin, et oot oot, kui palju ma talle leiutasu võlgnen ja võtsin rahakoti välja. Ta ütles, et ei, mitte mingil juhul ja et ta soovi midagi. Ma olin jahmunud- mitte midagi?! Ta ütles, et selline asi võib juhtuda ka ta endaga ja et tal on heameel, et ma dokumendid kätte sain. Ma ei osanud üllatusest midagi öelda, lihtsalt tänasin teda veelkord ja nii me lahku läksime.
Istusin autosse ja siis tundsin, et mul on väga piinlik. Ta oli oma aega kulutanud, oodanud mu saabumist ja ta ei soovinud midagi! Ma tundsin ilmekalt emotsiooni muutust enda sees- kui enne oleks ma tundnud end ebameeldivalt talle raha andes, siis praegu tundsin ma end ebameeldivalt, et ma talle raha ei andnud!
Müügi õppetund sellel kogemusel baseeruvalt: müümine on enamasti egoistlik tegevus. Müüjad lähenevad klientidele ülimalt minakeskselt, stiilis „mul on hea toode, meie firma on parim, ma vajan, et sa ostaksid!“ Ning mis on resultaat? See, et keegi ei taha eriti meelsasti neile raha välja käia. Tunned sa sama kui sulle midagi aktiivselt müüa püütakse?
Kui tahad klientide südant võita, siis paku neile enne väärtust. Just, paku enne müüki väärtust. Võimalik, et sul tekib küsimus- millist? Väärtuse leidmisel ja andmisel pead sa olema ise nutikas ning mõtlema, mis on see, mis su kliendi jaoks väärtuslik on: mõni infokild, blogiartikkel, mingi reaalne asi, mingi tasuta teene, tasuta teenus. Jah, isegi ärilõuna võiks liigitada väärtuse pakkumise alla.
Tüütuid teenusepakkujaid pressib end igast uksest ja aknast sisse. Vähe on neid, kes suudavad mingit lisaväärtust enne pakkuda. Viimati oli tore näide mul endal see, et üks mu blogikülastaja pakkus, et ta teeb tasuta kujundused mu paarile asjale. Ma olin selle üle väga rõõmus, ta tegi hea töö ja nüüd ma olen talle valmis põhimõtteliselt maksma.
Müügi üks suurimaid saladusi võib olla just see: enne anna midagi ära, siis saad ka vastu. Mis on see väärtus, mida Sina saaksid oma klientidele pakkuda? Pane kirja ja tee ära!
BLOGI UPDATE: Leidja on Aleksandr Budarnõi! Suured tänud talle! Lugege kommentaare- SEE EI SAA OLLA TÕSI!!!
Illar
Kui siin midagi üldse kommenteerida, siis Ekke ülimõnusat seostusoskust ning emotsionaalset, ent arusaadavat keelekasutust. Seesuguseid sissekandeid on lausa lust lugeda!
Aga mis puutub loo moraali, siis ei saa sellelegi kuidagi vastu vaielda.
Ivo
Tere Jõudu!
Tõsi on see et selline asi võib juhtuda.
Eksimine ehk siis antud hetkel kaotamine on inimlik jne jne.
Aga tihti puutun kokku ka sellise tõsiasjaga (nagu vanasõna ütleb),et ega hea ilma kurjata jää.
Olen teinud neid heategusi ja n.ö. lisaväärtuste ettepakkumist piltlikult igasse ilma kaarde,kui kui inimene ikka on selle asja tasuta kätte saanud siis-noh vähe on neid kellel on südametunnistust ja hinge et raha tagant järele välja pritsida.
Lihtsalt kiirelt vajub see heategu unustuse hõlma alla ja elu läheb edasi. Ega loomulikult see mult tükki küljest ole võtnud ja vaesemaks ei ole jäänud. Aga antud artikli kohta jah mainiks ära märksõna “südametunnistus” – paljudel see puudub.
Ergo
See on üks nõmedamaid olukordi, kui inimene usaldab sulle miskit ja sa tead, et ta ütles seda. Aga samas tean kui lihtne on selliseid asju unustada. Mina tegutsen alati nii, kui keegi miskit ütleb siis panen tel meeldetuletuse, ning mul seisab see tänu sellele meeles, et mul on meeldetuletus. Ükskõik siis kui kauaks seda meeldetuletust vaja st kui pikaks ajaks. Vähemalt on see olemas ja tänu sellele seisab mul ta meeles. Muidugi samas saades aru naabrimehest kes oli usaldanud sind. Aga tõesti on õnn see, et need dokid leiti. Sest kui need oleks kukkunud kraavi v murusisse kõrgemasse siis oleks pahasti olnud kergelt. Aga asi läks hästi ja selliseid inimesi ikka on kes teevad seda heast südamest ja annavad tagasi. Ja ahneid on samas ka sitaks. Minu töö on selline kus ma olen õnnelik, kui ma saan oma hea töö eest tunnustust, ehk siis kui inimene maksab töö pealt jootraha. Pean suhtlema ka klientidega ja lähtuma sellest, kuidas müüa teenust. Kuidas inimene jääb sellega rahule ja mismoodi saab teda uuesti näha meie firmas. Ja Ekke sulle soovin edu ja et sul ei juhtuks enam selliseid asju. Ja kindlasti on see õppetund paljudele. Ma võin siia tuua oma enda eksimuse. Ma olen autopesula teenindaja ja tuli klient, kes pani autovõtme autosse. Mina samal ajal juba tegelesin ainete peale panemisega ja selle aja sees läks meelest õelda talle v võtta see võti ja panna ise kontorisse. Mõtlesin et mis ikka juhtuda saab. Pesin auto puhtaks ja tavapärasest ennem väljast kuivatamist hakkasin auto uksevahesid kuivatama. Läksin ukse peal olevale ukseluku nupule pihta ja hops auto uksed lukus ja teised võtmed inimesel kodus. Pesula asub Järvel ja ise härra elab Sauel. Vabandasin kergelt punastades, sest olin teinud vea mida ei tohi kunagi teha. Jätta võtmeid autosse. Aga inimene polnud pahane või vähemalt ei näidanud ta seda välja. Aga kuna ta oli meie pesula yhe tegelase sõber siis oli kergem, ning nad läksid tõid koos temaga selle teise võtme kodust ära. Unustamine on meie igapäeva elu üks osa. Ja seda peab oskama andestada. Sest igal yhel juhtub. Edu!
Allan
Väga õige tähelepanek Ekke. Olen jälginud mõnda aega kuidas USA’s infotooteid välja lastakse siis enne avamispäeva jagatakse ära hulk tasuta väärtuslikku nänni (software, ebookide ja muu kasuliku info näol) ning siis kui tuleb õige aeg ja uksed avatakse lendab rahvamass ise peale ja ostab hea meelega. Lausa uskumatu kui hästi selline taktika töötab.
ekke
Uskumatu! Mu naine kirjutas just praegu mulle MSN-is, et see mees on tema töökaaslane, kes oli juhuslikult selle artikli leidnud!!! See ei ole võimalik!!
Lahke mehe nimi on Aleksandr Budarnõi. SUUR SUUR TÄNU SULLE VEELKORD, ALEKSANDR!!! Sinust on paljudel eeskuju vaja võtta!
Aleksandr
Ekke, pole tänu väärt!!!
p.s. Siiski Tallinn on väike linn))
Edu,
Aleksandr
Raili
Tere Ekke! Mul tekkis kummaliselt hea ja soe tunne sinu postitust lugedes – et sul dokumendilugu nii võrratult hästi lahenes ja et oma kirjutise õppetunniga kokku võtad. Kasutan ka ise vahetevahel seda stiili. Sinu tekstid on selged ja hästi loetavad. Aitäh nende postituste eest!
Eestimaa on tõepoolest väike – keegi on kellegi sugulane, töökaaslane, tuttav jne. Selline tänu, nagu sa oma kirjatükis siiralt väljendad ja mida sa autosse istudes tundsid, on tihtilugu rohkem väärt kui raha. See tänutunne oli tõepoolest tugev, kuidas muidu see mees nii kiiresti sinu kirjutiseni jõudis …
Valdo
Tere Aleksandr
Oleks Sinusuguseid inimesi rohkem, siis oleks maailm parim paik elamiseks.
Edu, tervist ja päikest Sinu päevadesse, soovides Valdo.
katrin
1)13.a tagasi leidsin Tartus Kuanase pst.l maas ehk siis tee äärest paksema märkmikku, kus oli ka märkmiku omaniku nimi ja tel.nr. Koju jõudes helistasin ja vastu võttis omaniku ema, kes oli üliõnnelik, sest poeg oli murest murtud, kuna oli märkmiku pannud auto uste avamisel katuse peale ja siis unustanud ning nii see maha kukkuski ja peale selle sisaldas kogu see märkmik talle olulist infot. Kui siis õhtul märkmikule järele tuldi ja kaasas lillekimp, mis oli ilmslet vaasis juba päevi seisnud(pudenes nii, et paar sammu toa poole ja õitest jäid järgi varred) oli mul ikkagi hea meel, et sain asja kaotajale taas südamerahu tagasi anda.
2)Veidi üle 10a. tagasi Õismäel korrusmajas elades kiirustasin vanemale pojale bussijjama vastu, rahakott ja nahkkindad hajameelselt kaenla all, mis loomuliklt enne autosse istumist pudenesid kaenla alt kas maja/trepikoja ette või auto juurde, kus leidjaks võis olla vaid oma maja või naabermaja inmene. Juba paari tunni pärast hel.üürikorteri tel.numbril vene meesterahvas, kes ütles, et leidis minu rahakoti (sisuks juhiload ja autodokumendid, haigekassa kaart, pangakaardid ja ei mäletagi mis veel) ja kui ma soovin seda kõike kätte saada, pean maksma talle 1000.- Ise mõtlesin vaevatasuks pakkuda 100.-või nii. Võtsin mõtlemisaega ja palusin tagasi helistada 15. min. pärast, kuid pärast arutelu abikaasaga, tulime järeldusele, et enne maksan raha uute dokumentide tegemise eest ja saan tagasi lastetoetuste ja pensioni näol, kui maksan leidjale, kes ise määrab leiutasu(mina nimetaks sellist juba vargaks, kes elab teiste kulul). 5 päeva asjaajamist ja olin isegi 50.-EEK-iga võidus, ehk siis kõik dokumendid kokku läksid 950.-EEK. Väike lootus südames oma asju leida siiski oli, sest jalutasime kõik piirkonna prügikastid läbi, aga lootus piirduski tühja leiuga. Selline siis minu lugu.
katrin
P.S Vabandan kiiruga kirjutatud kirjavigade pärast!!
Vilve
Väga õpetlik lugu. Endal oli täna juhus, et arvasin olevay omna autovõtmed jätnud autosse ja ukse lukustanud. Hädaga palusin appi inimese, keda tundsin üksnes autoremonditöökoja kaudu. Mees tuli lahkelt kohale ja muukis oma 20 minutit mu auto kalla, enne kui käed püsti tõstis ja alla andis- lukud olid lihtsalt liiga korralikud. Kui siis küsisin, mis ta vaeva- kohalesõidu ja tulutute katsete eest võlgnen, laiutas mees käsi ja ütles, et ta ju ei saanud mind aidata, ta ei taha midagi.
Loo lõpp oli palju lõbusam. Kui olin end juba rahulikult omakseid ootama seadnud, vaatasin paar meetrit autost eemal maha ja seal need võtmed olidki! Sealt ei osanud lihtsalt neid otsida.
mina aga tänan Toomast tema suhtumise eest!
Arvan, et selliste inimeste najal püsib HEA maailm püsti.
Veiko
Deem Ekke. See lugu on parim. Ma ei ole tükk aega nii hea lõpuga kuulnud.
Parimad tervitused Aleksandrile!!!
Olga
Tore, et selline Aleksandri tegu sai kajastatud. Tore, et selliseid inimesi veelgi on aga tihtipeale head asjad ei jõua arutelule kuskile. Hea, Ekke, et räägid sellest! Kui sellest saaks Ekspressi uudis koos kõikide nende kommentaaridega…järsku rahvas oleks natuke pehmem?
Olga
Kus on siin Facebooki nupp??? Paneks kohe mitu Like’it :-)))))
Tiina
Mnjah, kena lugu. Tore, et see meile lugeda anti ja suur tänu ka minu poolt heale ausale inimesele ning sellele, kes oskab seda väärtustada.
Küllap on igaühel mälestusi headest võnnuvõõrastest ja küllap on ka igaüks meist ise olnud vähemalt kord elus selles rollis. Ilus on siis tõesti, kui saab ka tänatud nagu kord ja kohus. Juhtud head tegema heale müügimehele või muidu kellelegi, kel ruupor võtta, saad veel kuulsaks ka.:)
Samas müüginipiks tarvitamisega on ikka nii, et kui paistab läbi, et on müüginipp, siis võtab jah inimene selle tasuta nänni ega kavatsegi maksta – sest müüja näost on näha see nipp.
Kui minna tõesti praktiliseks, siis tuleb tõdeda, et see, mis “müüb”, pole mitte hingeta nänn, vaid lahkus selle sõna parimas tähenduses. Ehk kui jagad nänni heast südamest, lootuseta midagi tagasi saada, siis on see parim müüginipp. See on peenike kunst.
Ekke on teinud need kümme videot, näinud nendega vaeva ja on hästi tehtud ka. Veenvad, meeldivad ja Ekke on tõesti sümpaatne poiss. Aitäh!
Kaljo
Ekke, ma tean mida sa tunned!
Olen ise patoloogiline unustaja ja kuigi tean, et isegi avatud uksega autosse ei tohi kunagi võtmeid jätta, on mul autosse peidetud üks paras jupp tugevat traati millega klaasi vahelt uksenupu lahti urgitseda saab.
Aga lugu ise: järjekordse kliendi juurde ekseldes tuli mul helistada, autost välja ronida ja ringi vaadata. Aga oh õnnetust uusrajoonis põllu peal lõi tugev tuulehoog ukse kinni, süüde sees, auto töötab, uksed lukus keset lagedat põldu. Ahastus tuli peale, kellaaeg ju kokku lepitud. Egas midagi, tuli paar kilomeetrit sovhoosikeskusesse vantsida ja töökojameeste käest traati kerjata. “Too traat tagasi” oli karm käsk (kas see oli nali…?).
Lõpuks ometi, uks sai lahti, kliendist samuti ja traat ununeski autosse. Häbi missugune. Sellegi poolest suur tänu töökojameestele kes siin end ära tundsid, kui sinna kanti satun, toon õlut.
Terv.
Mai
Ekke, see on just see, mida me unustame tihtipeale oma eestimaises minimõõdus julmas müügimaailmas. Turg on väheldane ja kõik ei taha ega vaja tõesti kõike, mida aknast ja uksest ja kord igaks juhuks veel ukse alt pakutakse. Inimesed on head ja tegelikult on ju müük edukas seal, kus meie toode või heategu on tarvilik. Antud juhul oli sihtgrupp sinu naaber ja takkapihta sinagi. 2 inimest teadsid ausast inimesest ja tänu sulle paljud veel. Eestis on just selle iseäraliku väikse turu katmiseks tähtis sotsiaalne suhtlemine. Tore ja õpetlik lugu.
agu
Ainult et ma ei saa nüüd päris hästi aru, kuidas konkreetselt see artikkel edendab müüki . Siit artiklist on ju puudu see firma, kus töötab Aleksandr ja ka sinu/teie naine . Otsisin Aleksandri heategude kohta netist infot ja ainus, mida suutsin leida, et umbes 29-aastane ja otsis tööd müügiesindajana .
Kui nüüd tahta tasuta reklaami teha, mis tõesti müüki edendaks nii Aleksandril, sinu naisel ja nende firmal, kus nad kollegideks on, siis oleks ehk vast vägagi kasulik firma nimi välja tuua siin . Eaiteks kasvõi juba sellepärast, et seal töötavad niivõrd suurepärased inimesed nagu see Aleksandr ja teiseks Ekke naine . Võimalik klient saaks 2 lisaväärtust kohe ühe hoobiga – Aleksandr, kes aitab omakasupüüdmatult ja teiseks töötab ka müügiguru Ekke Lainsalu enda naine müügitöö peal ( mitte pole näiteks koduperenaine ).
Artikli läbivaks mõtteks on ju tegelikult hoopis see, et meie keskel on ikka veel abivalmis inimesi, kes viitsivad oma autot kinni pidada kui kellegil dokumente auto pealt lendab . Millegipärast ma oletan, et ta sõitis kuskil su selja taga ja nägi kui haagiselt need pudenesid või siis viitsis Aleksandr tõepoolest autot kinni pidada uurimaks järgi, mis konkreetselt mingite dokumentide taga peitub . ( Näiteks paljud reklaamid näevad ju välja nagu mingid rahatähed (eurod,kroonid, dollarid jne) .
Või võtame artikli mõtte veelgi lühidamalt ja konkreetselt kokku : on olemas teeneid ja teenuseid, mille eest raha ei küsita . Kellegi autoluku muukimine, kaotatud dokumentide,rahakottide, mobiiltelefonide jne tagastamine, hääletajate maantee äärest pealevõtmine, haigete transport ja ehk veel midagi on sellised asjad, mille eest on häbi raha küsida . Muidugi võib ju kah, aga ebaviisakas, mille tõttu paljud sellist asjade eest raha ei küsi .
Kalju
Tere, Ekke.
Ega Sa pole kunagi mõelnud sellele, et võid raha pakkumisega kedagi solvata. Inimesed on erinevad ja mõnele oleks hädas oleva inimese käest raha võtmine lausa ebaaus. Siin tuli mulle meelde keegi Volkov (eesnime ei mäleta, aga Eesti poiss, tegeles ehitusega), kes kaotas oma rahakoti. Seal oli tõesti kõik, isegi mingid koodid (ilmselt pangakaartide omad, vähemalt samasugusel paberil trükitud, nagu pangad tavaliselt teevad). Kui nägin noormeest, kes oli Kakumäel “Kapten Flindi” juures mind oodanud 500.- krooni käes, siis isegi unustasin talle ütelda, et enam koode rahakotis ei hoiaks (olen tagastanud ligi 15 rahakotti ja see kord oli kõige ebameeldivam, ilmselt selle pärast jäigi enam meelde)
Ma arvan, et iga inimene oleks solvunud, kui iga ta liigutuse peale oleks keegi viieka või kümneka ulatunud (kui mitte kohe, siis mingi aja pärast kindlasti).
Antud loo moraal aga tõesti õpetlik, kui mõelda samas suunas, mis Ekke poolt ette näidatud. Kõik tundub täitsa lihtne ja loogiline, kui veel teaks kellele pakkuda raha, kellele lihtsalt naeratada, siis oleks elu veel kergem.
Ja slle Aleksandri töökoha võiks küll ära mainida. Sellise inimesega võib asju ajada, kes ei mõtle sellele, kui palju iga ta liigutus maksab.
Margit
See on fantastiline lugu. Samas on iga meie sõna kellelegi teabeks ehk niiöelda müüme ilma,et ise seda müügiks loeks. Aitäh Ekke võrratute õpetundide eest.
Jako
nii ta on alati. Kui keegi tuleb sinult raha küsima siis sa ei kipu eriti andma. Näiteks siis, kui sulle pitsa tasuta koju tuuakse ja sa hakkad enda rahakotti välja võtma, kui järsku kuller sinult raha küsib. Siis kaob kohe see andmise rõõm ära. Anda on just siis hea, kui keegi sul seda teha ei käsi.
Ketlyn
Hei,
Väga, väga, väga super lugu!
Ja seos on ka nii vinge!
Muide, selliseid imelisi inimesi, nagi Aleksander on eestimaal veel!
Minu 6 aastane poeg unustas maal telefoni raudteejaama, keegi, kes läks rongile, võttis selle kaasa.
Laps nuttis kodus, otsisime telefoni, helistasin, saatsin sms-e…..
Ja veel, visualiseerisime, kuidas laps juba hommikul oma telefoniga helistab….
Järgmisel hommikul helistas minu telefonile keegi naisterahvas ja teatas, et on leidnud Tartust(25km meie maakohast)lapse telefoni.
Ma olin nii õnnelik ja tänulik.
Telefon toodi mehele töö juurde ja just nimelt niisamuti, lihtsalt heas meelega, et saadi aidata!
Ma ei tea, kes oli see naine.
Kuid jätkuvalt on südames suur soe tänutunne!
Jõudu ja lahket meelt kõigile leidjatele, meil on teid ikka väga vaja!
Rein
Nii tore lugu. Ma oleks kahh helistanud.
Kui see Aleksander oleks leidnud koti viiesajaste pakiga (50tuhat) ei tea kas siis oleks kahh helistanud?!!
😀
Regina
Olin ükskord peol üksinda – ülikooli lõpupidu, kell oli juba üle südaöö, olin mures, laps magas kodus üksinda. ja äkki märkasin ühte tuttavat noormeest oma sõbraga, läksin neid tervitama. Kuna aga teadsin et olen ikkagi tundmatu inimene, kellega nad ei usaldaks ehk oma aega veeta, otsustasin, et ma pikalt ei ürita teemat arendada ükskõik kust alates, et mitte jääda ebamugavasse olekusse. Tahtsin et mul oleks niisama tore ka iseendaga.
Rääkisime veidi omavahel ja järsku mu tuttav mainib et kellegi rahakott on maas. Ja esimene asi, enne kui ta selle eest vastutada sai, et oli selle leidnud, ma võtsin selle üles ja andsin esimesele kõige lähedamal istunud noormehele ja küsisin, kas tema oma, ta vastas et on küll. Selle peale mu tuttav ja ta sõber olid veidi solvunud, kuulsin kommentaari: see oli ju naise rahakott.
aga ma ei tea, mida see teine inimene selle rahakotiga tegi. See polnud enam meie käes, olin selle ära andnud.
Selle peale nad läksid õlut ostma, üks veel mainis: küll sa oled hea inimene. Saime paar kuud hiljem korraks folgil kokku. Mina olin paadiga järvel ja juhtus nii, et just siis kui sadamasse jõudsin, see sama tuttav oli seal, ulatas mulle käe ja ma oli veest maa peale jõudnud. See juba on midagi.
Ja ta ei julgenud mu õhtuseid kõnesid vastu võtta ja vabandas, et ta oli sõpradega lääbakil.
Terje
Minul oli juhus teatada kaotatud rahakotist omanikule, kes ise polnud selle kadumist veel märganudki. Algul ajas vastu, siis kontrollis ja oligi parklas auto uksesahtlist välja kukkunud. Pereisa oli lastele jõulukinke ostma läinud, raha seal kotis oli. Teate, see tunne kellegi siira rõõmu üle, teeb siia kirjutadeski veel sooja tunde.
Guido
Kunagi nõuka ajal Järve autopesula lähedal läks mu Mosse mootor põlema. Tühjendasin pulberkustuti kapoti alla: väheks jäi!. Siis sain ühelt pesujärjekorras seisjalt pulberkustuti:ikka jäi väheks! Ei mäleta enam, kas ka kolmas pulber läks sinna, aga siis tuli ühest autost mees süsihappekustutiga ja pani tulele piiri peale. Jäin õnnetuna auto juurde ja ei osanud abistajaid tänadagi – siiamaani mäletan seda! Häbi on, et ma tänamisega nii kitsi olin.
Liina
liigutav lugu.Kui kellegi on ebamugav heateo eest pakkuda raha, saab ju nt pakkuda suure purgi mett või käär head kallist juustu või uhkemat sokoladikarpi.Selline juustupidu koos perega oleks päris vahva! Lapsed saaks ka head eeskuju nii abistajast kui tänajast juustu või kommi nosides)))
Jack
Leidsin eelmine aasta Tallinnas teepealt auto numbrimärgi koos selle alusega. Alusel oli kirjas mingi Tartu müügiplatsi number, helistasin sinna ja rääkisin loo ära, et auto number minu käes ja ehk on infot kelle nad antud numbriga auto müüsid. Palusin võtta ühendust auto omanikuga ning andsin oma numbri, et saaks minuga ühendust võtta. Läks mööda 15 minutit ja helistas numbri omanik, kes oli parasjagu juba ARK büroos sabas. Ütlesin, et tulgu võtku number ära. Saime kokku ja noorema poolne mees oli väga rõõmus, et numbri kiirelt ilma bürokraatiata kätte sai. Samas pakkus mulle sama raha mis tal oleks läinud ARKis uue numbri saamine. Ma ei võtnud raha vastu vaid ütlesin, et parem ostku korralikud kinnitusvahendid ja pangu oma number paremini autole külge.
Endal oli suurepärane tunne, et sain kellegi päeva paremaks muuta – head asjad aga tulevad ringiga tagasi. Siiras tänu on piisav vaevatasu 🙂
Martin Vahi
Kahtlustan, et ma ei ole seda veel piisavalt katsetanud, kuid üks põhjus, miks teistele tasuta teenuseid pakkuda, seisneb selles, et sedasi saab osta neilt infot, mida nad muidu, ilma midagi vastu andmata, ei annaks. Kes see viitsib oma töödest ja tegemistest pikalt ja põhjalikult ja tasuta ja entusiastlikult muidu rääkida, ilma, et selle eest midagi vastu saaks, kuid kui see jutt on seotud mingi ühiselt tehtava asjaga, mis on talle rahaliselt tasuta ja võib mingit pidi talle kasulik olla, siis on koostööd piisavalt.