Igas ebaõnnestumises on võimalus.Oma Baltcomis töötamise esimesel aastal ei saanud ma oma müüki üldse käima. Olin selletõttu ääretus masenduses ja plaanisin korduvalt müügimehe ameti igaveseks maha matta. Üks sündmus aga muutis minu elu ja karjääri. See oli 1994. aasta sügisel kui sõitsin oma Ford Sierraga mööda Veerenni tänavat kliendi juurde ja korraga keerasin plärtsti!- ühele Zigulile külje pealt sisse. Kõrvalistuja uksest kargas välja keegi kusekarva vuntsidega tegelane, kes kukkus karjuma: „Mida sa tegid? Kas sa ei näe, et see on politseiauto?” Mul vajus süda saapasäärde. Auto oli eraldusmärkideta ja ma tõesti ei näinud, et tegemist on operatiivsõidukiga. Ja isegi kui ma oleksin näinud, siis ega ma tahtlikku kokkupõrget ei tekitanud. Süüdistus oli õudustäratav ja ma tundsin, et olen totaalse jama kokku keeranud. Juht oli aga rahulik hallipäine, pikka kasvu meesterahvas, kes ütles, et pole hullu, ikka juhtub ja ütles, et parem on minna ja Lastekodu tänaval liikluspolitseis juhtum kohe ära vormistada. Vuntsidega tegelane lahkus ja me sõitsime mõlema autoga liikluspolitseisse. Autod olid õnneks sõiduvõimelised, minul oli lihtsalt esiots lössis ja Zigulli külg sees. Vormistasime vajalikud avariid puudutavad paberid ja jäime ootama eksperti, kes asja üle vaataks. Tundsin täielikku masendust ja hirmu- olin lõhkunud enda ja politsei sõiduki. Midagi jubedamat annab ette kujutleda. Vaikuses istuda tundus aga piinlik ja hakkasin meesterahvaga rääkima. Küsisin autojuhilt, kas see mees oli tema kolleeg, kuid hallipäine politseinik vastas, et oh ei, tegemist on politseiprefektuurile ehitustöid tegeva firma töödejuhatajaga ja et tema ise on majandustalituse direktor. Vot, mõtlesin omaette muigamisi- tahtis kliendi ees kannuseid teenida mulle turja kargamisega. Tundsin huvi, et kuidas on nendel omavaheline suhtlemine korraldatud, kas kasutavad raadiojaamu, NMT telefone ja kas ta on uudsest sideteenusest nimega peilerside midagi kuulnud. Härrasmees ütles, et ta on isegi pisut mõelnud peilerite peale, kuid hetkel politsei neid ei kasuta. Ulatasin oma visiitkaardi ja ütlesin, et kui saan kasulik olla, siis palun astugu meie Harju tänava kontorist läbi. Suur oli minu üllatus, kui umbes kolme nädala pärast oli see politsei majandusdirektor minu kontoris. Ta ütles, et soovib minult võtta 25 peilerit. Mul jooksid rõõmust judinad üle selja- 25 peilerit! Ma polnud seni suutnud kolme kuu jooksulgi niipalju müüa! See oli lihtsalt uskumatu! Lepingut vormistades küsisin, et mis autost sai ja kas see on remonditud. Majandusdirektor ütles, et kuna auto läks avarii tõttu mahakandmisele, siis sai ta endale uue auto, milleks oli prefekti Opel Vectra. Vot kus lugu! Naersin ja ütlesin,et järelikult tegin talle heateo. Klient vastas mulle muheledes: „ Sellepärast ma su juurde ostma tulingi.” See klient võttis minult ka järgmisel kuul, ja järgmisel, ja lisaks veel kolme kuu pärast. Suures osas tänu sellele juhtumile sain võimaluse müüa politseile, kellest sai minu üks suurimaid kliente. Võib väita, et see avarii tõi mulle sisse sadu tuhandeid kroone.
REEKVIEM
Poleks ma oma visiitkaarti andnud ja rääkinud, millega tegelen, poleks seda suurt tellimust mulle tulnud. Võimalik, et minu üks suurimaid kliente, kelleks oli Eesti Politsei, poleks mu kliendiks üldse saanud. See oli sellel hetkel äärmiselt kohutav lugu, kuid nagu ütleb rahvatarkus, siis on igas ebaõnnestumises võimalus. Soovitan Sul rääkida kõigile, millega sa tegeled ja kuidas sa saad inimestele kasulik olla. Jaga kindlasti oma visiitkaarte. Need on kõige odavamad enesereklaami vahendid. Tutvusta ja müü iseennast- siis oled sa vähemalt kõik teinud, et sinult ostetaks. Ja usu- paljud pöörduvadki hiljem su poole, et küsida nõu ja osta.
