Ühel päeval tekkis mul geniaalne idee.Üks õige müügimees ei anna saatusele alla! Kui kliendid ei osta ja toovad ettekäänetena näiteks rahapuuduse, siis õige müügimees leiab võimaluse klientidel ise raha tekitamiseks. See aga võib viia šokeerivate läbielamisteni. Nagu alljärgnevas loos… Üks minu klientidest Baltcomi ajal oli Tuletõrje-Päästeamet. Oli aasta 1997 ja ma olin müünud paljudele operatiivteenistustele, nagu Politsei, Kaitsejõud jne. Võib väita, et suured riigistruktuurid olid mu leivanumbriks. Päästeamet kasutas teatavas koguses piipareid ja ma olin püüdnud müüa juurde, kuid põrkasin pidevalt kokku ettekäändega, nagu “raha ei ole, eelarve on pingeline” jne. Ühel päeval tekkis mul aga geniaalne idee… Läksin Päästeameti peadirektori juurde. Istusin maha ja küsisin, et kas põhimõtteliselt oleks neil peilereid vaja, selleks, et inimestele häire korral grupiteade anda (tuletan meelde, et mobiiltelefon oli 10 a tagasi veel suhteliselt kallis luksus). Peadirektor ütles, et oleks, aga kuna raha ei ole, siis ei saa nad seda endale lubada. Küsisin, et kui ma hangiksin finantseeringu, kas sel juhul nad kasutaksid neid, mille peale direktor ütles, et loomulikult. Küsisin järgmisena, et kas nad on mõelnud sponsorluse küsimise peale? Juht ütles, et ei ole ja neil ei ole kedagi, kes sellega tegeleks. Suurepärane! Presenteerisin siis oma ideed. Ütlesin, et Eestis on hulk jõukaid firmasid, kes oleksid valmis tuletõrjujaid toetama ja et andku mulle Päästeameti munder, ma lähen ISE ja küsin sponsorlust päästeameti nimel. Direktor vaatas hetke mind kõhklevalt, nagu oleks mulle vaja kiirabi kutsuda, kuid…. peale pooletunnist asja arutamisest väljusin ma tema kabinetist nõusolekuga. Järgmisel päeval kirjutati mulle Lilleküla komandost välja munder: pagunitega, lampassidega, vapiga lips- täislaks! Läksin koju ja leppisin esimese kohtumise kokku ühe Tallinna suurima hotelli peadirektoriga. Kui tavapäraselt oleks sellise inimese jutule müügimehel suht raske olnud pääseda, siis Päästeameti nime all tuli kokkusaamine hetkega! Bingo! Panin siis kokkulepitud päeval mundri selga ja läksin kohtuma. Vene naabrivanamutt, kes trepikojas prügikastiga vastu tuli, pidi imestusest pikali kukkuma, öeldes käsi kokku lüües, et ta ei teadnudki, et ma olen lendur!:) Väga sürr tunne oli küll. Kui jõudsin hotellidirektori juurde, siis oodati mind kui tähtsat külalist. Selge see, et Päästeamet on hotelli jaoks ilmselt oluline- kui Päästeametile midagi ei meeldi, siis võidakse isegi tegevusluba peatada. Antud kohtumise boss olin mina, mitte hotelli juhtkond! Ok, rääkisin asja ära, et meil on sponsorlust vaja ja et piiparid on Baltcomist ja et kas nad maksaksid kuu tasud ja muu värgi kinni? Sain LOOMULIKULT jaatava vastuse! Tulin välja nagu oleks tiivad selga kasvanud! Kui jõudsin oma Harju tänava müügisalongi, (meil oli uhke kontor Harju 6, seal, kus praegu asub ööklubi Prive(, siis müügimehed pidid naeru kätte ära surema! Ekke astub sisse ,päästeameti ohvitseri munder seljas !! Ütlesin neile, et nad on jobud ja õppigu müüma, mitte ärgu istugu oma mune kontoris laiaks. Läksin oma ruumi, võtsin lahti Äripäeva Eesti ettevõtete top 100 ja helistasin järgmisena Pakterminali, kes oli positsioonil nr 1. Kõige rikkam ettevõte, miks mitte pisut aadrit lasta! Leppisin kokku kohtumise ja sõitsin järgmisel päeval kohale. Kilomeeter enne Muuga sadamat peatasin auto, viskasin ülikonna pagasnikusse ja rõivastusin mundrisse. Pakterminalis oli mul vastas neljast inimesest koosnev seltskond: tehnikadirektor, tuleohutusinsener ja ma ei mäleta, kes need kaks asjapulka veel olid. Ja nüüd läks karmiks: NEED INIMESED TEADSID PÄÄSTEAMETI INIMESI KÕIKI NÄGU JA NIMEPIDI! Nad suhtlesid seoses oma tööga IGAPÄEVASELT Tuletõrje-Päästeametiga! Pean tunnistama, et see oli üks raskemaid poolteist-tunde mu elus. Mulle tehti ekskursioon mööda Pakterminali hiigelsuurt territooriumi, küsides minu arvamust ühe või teise asja kohta- aga ma ei teadnud ju tuleohutusest mitte tuhkagi! Põhjendasin seda sellega, et olen uus inimene ja veel kõiki inimesi peamajas ei tunne ja et minu spetsialiteet on halduse pool, olen uus haldusjuhataja. “Ahhaa, olete uus haldusjuhataja? Kui kaua?” “Kuu aega.” “Oot- oot, sel juhul olete Sergejeviga ühes kabinetis, jah?” “ee..mm.. vist jah…” “Sergejev on ju teie alluv?” “Ahjaa, õigus küll, on jah!” “Ma käisin just eile tema juures, aga ta küll ei rääkinud, et tal uus ülemus on” “Noooh… ta pole veel kurssi viidud…”———-kogu vestlus oli täis pikitud selliste küsimustega! Ja ma ei teadnud asjast ju per..tki! Karm! Saad sa aru- see oli täielik näitemiskunsti tippsaavutus, vähemalt minu elus küll! Ma arvan, et oleksin sellega lavakasse sisse saanud. Kogu see seltskond vaatas mind küll pisut imelikult, kuid tõenäoliselt ei kujutanud keegi ette, et keegi ahv on endale tuletõrjeohvitseri mundri selga tõmmanud ja tuleb nendega kohtuma! Kui ma sealt peale kurnavat retke väljusin, siis olid mu kaenlaaluses kolmekümnesentimeetrise läbimõõduga külma higi laigud ja mul olid jalad hirmust täiesti pehmed. Ja tead, kogu selle jama peale unustasin lõpuks kõige tähtsama- sponsorluse küsimise…
Päästeamet
