Kohtumine ühe suurfirma personalijuhiga.Need ajad on ilmselt jäädavalt möödas, kus keegi saadab oma ihaldatule või armsamale kirja, nüüdsel ajal tehakse seda e-maili või sms-i teel. Minul õnnestus suhteliselt piinlik moment kokku keerata, kasutades oma tunnete väljendamiseks mobiiltelefoni… Saatsin ühele naistuttavale kirgliku sõnumi, milles kirjeldasin detailselt, mida ma temaga hilisõhtul teha kavatsen. Ütleme, väljendusviis ei olnud kõige trükimusta kannatavam, vaid üsna otsekohene, a`la kuidas ja mis asendist ma teda tahan, mis vallatusi me võiksime teha jne. Sõnumisse ma tema nime ei pannud, kokkuvõttes oli võimatu deshifreerida, kellele see konkreetselt määratud oli. Sõnum läks teele ja asi sinnapaika jäi, vastust ka ei tulnud. Mõne päeva pärast oli mul kohtumine ühe suurfirma personalijuhiga, kellega olid läbirääkimised pooleli mu teenuse ostmise suhtes. Sissejuhatuse asemel ütles see üsna korpulentne daam mulle: ” Nonii, sain su käest üsna seksika sõnumi. Tahad mind, jah? Olgu, seda võib, aga suuseksi ma sulle küll ei tee!” Ma olin keeletu. Mida? Siis selgus, et ma olin saatnud sõnumi kogemata nimekirjas ühe adressaadi võrra valesti, ehk valele inimesele. Läksin näost tulipunaseks, aga kui olukorra tragikoomilisus mulle lõpuks kohale jõudis, pahvatasin naerma. Õnneks oli ka klient mõistev, aga olukord oli iseenesest üsna piinlik. Sõnumis lubatut ei pidanud ma samuti tema peal täide viima- õnneks!
Moraal- vaata enne hoolega, kellele intiimsõnumi saadad ja et saaja oleks ikka see, kellele see määratud on!
