Igal pool, kuhu vaatad, räägitakse majanduslangusest. Igal eksperdil on oma sõna sekka öelda teemal kui kaua see kestab, kui sügavale me kukume ja kui tuksis ikka Eesti majandus tegelikult on. Tagatippu lisanduvad foorumisse ja vestlusringidesse kodukootud „majandusgurude” arvamusavaldused. Ausalt öeldes ajab kogu see negatiivne gemüüse iiveldama. Ok, võib olla ongi tõesti pilt kohati kehvapoolne, paraku- see, mida sa usud, saabki reaalsuseks. Ehk kui uskuda piisava veendumusega, et asjad lähevad ainult halvemaks, siis nad lähevadki: ainuüksi see uskumus paralüseerib paljude äri- ja müügiinimeste tegevuse, mõttetöö ja loovuse.
Kuidas siis käituda? Olla kogu selle jama juures positiivne ja mõelda, et kõik läheb kohe- kohe paremaks? Tundub absurdne mõttekäik, mis kõlaks nagu mingist banaalsest motivatsiooniteooriast võetuna, sarjast: „Mõtle positiivselt ja kõik sujub! Halleluuja!”
Võimalik. Panga krediidijärelvalve osakonna suhtumist see ilmselt positiivsemaks ei muuda.
Enesehäälestusel on siiski oluline võti majanduslangusest läbimurdmisel. Pühapäeval vestlesin oma hea äripartneri, eduka ärinaisega. Meil oli juttu ühest kinnisvaraga tegelevast ühisest tuttavast. See tegelane on täpselt samas situatsioonis, nagu kõik teised arendajad- midagi roosilist ei ole. Mida ta aga teeb? Selle asemel, et käed rüpes majandusolukorda kiruda, ta müüb, tegutseb, mõtleb uusi viise välja, kuidas asja lahendada. Teisisõnu- ei anna alla, vaid müüb, müüb, müüb! Selge see, et tal pole kerge, kuid ometigi tehakse kinnisvaraturul praegugi tehinguid- ja ta on suutnud müüa märksa paremini kui teised analoogsete arendustega kimpus olijad. Selle tegelase asjad pidid juba sujuma ja vähemasti suudab ta oma pangalaene teenindada. Asi seegi. Paljud ei suuda enam ja on käed üles tõstnud.
Teise võrdlusena tõi mu vestluskaaslane välja oma peretuttava, kes on samuti kinnisvaraarendaja. Nad ehitasid kuhugi Viimsisse või Piritale välja ridaelamuboksid, kuid täna need seisavad tühjana, hoolimata, et asukoht on hea ja hinda on korduvalt allapoole korrigeeritud. Omanik on täiesti passiivne: ta ei tee midagi, et kliente leida, on 4 korda poole aasta jooksul käinud välismaal „närve puhkamas” ja tagatipuks rohkesti jooma hakanud. Pole just parim viis ostjate leidmiseks, või mis?
Mida teha? Kas on rasked ajad? On! Kas mõtlemine, et kõik läheb veel raskemaks ja enesele muu negatiivse jama sisendamine teeb olukorda paremaks? Vaevalt. Kas tuleks tegutsemisele keskenduda ja mõelda välja uusi, konkurentidest paremaid meetodeid, kuidas omi tooteid- teenuseid- kinnisvaraobjekte- mida iganes müüa? Ma usun, et jah.
Mida aga Sina arvad ja mida teed?
